ENESEANALÜÜS & ÕPIPÄEVIK

Eneseanalüüs

Huvitaval kombel ma tunnen, et olen ainuüksi nende kolme kuuga, mil olen õppinud andragoogikat, selles valdkonnas tugevalt edasi arenenud. Minu suhtumine õppimisse on muutunud - ma ei tee seda õppejõu, vaid iseenda jaoks. Ma ei sõltu oma hinnetest, nagu see oli gümnaasiumi järgselt  kõrgharidust omandades, kui kõige olulisem oli HINNE, mitte arusaamine.Nüüd huvitab mind arusaamine ja areng ning hinne on lihtsalt täht või number, millega õppejõud mu sooritust, tuginedes õppekorralduse eeskirjade, hindab. 

Olgugi, et minu viimasest õppeperioodist ei ole kaua möödas (omandasin kõrghariduse 2011) oli mul siiski üsna raske häälestada end uuesti õppimislainele. Siinkohal tooksingi välja eneseanalüüsi käigus välja tulnud asjaolu: mul puudub igasugune õpiharjumus ja struktureeritus oma õpitegevustes, mistõttu jäävad olulised tegevused tihtipeale viimasele minutile ning on lohakad. Enamasti, õpiprotsessis, ma ei tunnista seda endale, sest tegelikkuses ju alati tegelen millegiga: loen õppematerjale, otsin raamatukogust haakuvat kirjandust, kuid mu tegevustel puudub kindel struktuur ja plaan või ajakava, mille abil on tulemuseni võimalik kiiremini ja kindlamalt jõuda. Ma pean endale veelkord ja põhjalikult selgeks tegema subjektsuse temaatika. Olen kindel, et minus on tugev motivatsioon õppida, kuid vajaka jääb tõhusast enesejuhtimisest ning eesmärgistamisest.

Samas tunnen, et suudan julgemalt toeatada oma praktikante töös. Hiljutise kogemuse raames üritasin praktikantide peal rakendada põhimõtet praktikanti lahendusteni suunata, mitte anda talle koheselt lahendused kätte. Minu töökohal on senine praktikantide juhendamine näinud välja nii, et kirjalike dokumentide koostamise eelselt on juhendaja andnud praktikandile ette stampnäidise, mille alusel on praktikandid koostanud uue dokumendi, sellesse ise sügavalt süüvimata ehk praktiliselt loomata võimalust õpitavast tõeliselt aru saada. Seekord muutsin oma taktikat. Ma olin teadlik, et praktikantidel on erialased teadmised ning mina pean nendesse süstima ainult enesekindlust ja julgust. Seekord andsin praktikantidele tühjad dokumendiblangid, millele mõlemad juhendatavad suutsid julgustamise ja juhendamise abil luua täiesti adekvaatsed ja seaduslikud dokumendid. Samalaadselt innustades ja toetades täitsid praktikandid kõik praktikaväljundid. Kui ma esialgu siiski kartsin, et minu juhendatavad võivad tunda, et neid koheldakse teiste sama asutuse praktikantidega ebavõrdselt, sündis hoopis vastupidine: mõlemad juhendatavad tõid minu juhendamisstiili tagasisideküsimustikus just positiivsena välja. Nädalake tagasi teavitas üks praktikantidest lausa, et sai praktika kaitsmise eest 98 punkti ning tänas selle saavutuse eest ka mind. Nüüd, olles näinud täiskasvanu toetamise positiivset mõju, ei suuda ma loodetavasti enam vanadele radadele tagasi pöörduda.



Õpipäevik

Nagu eneseanalüüsis välja toodud, ei koostanud ma enesele eraldiseisvat õpipäevikut, kus oleksid kajastatud eesmärgid ja tähtajad, mis endale seadnud olen. Õpingutes lähtusin üldiselt õppejõu poolt sätestatud tähtaegadest ja ülesannetest. Ka kasutatavad materjalid olid peamiselt samad, mida soovitas lugeda õppejõud, või mis kajastusid õppeprogrammis.

Õpimapi koostamise kõige kriitilisemaks ajaks kujunes tähtajale eelnenud nädal. Ausaltöeldes ei julenud ma protsessi alustada septembris, kui ülesanne meile esitati, kuna sel ajal olid minu teadmised andragoogikast ja selle põhimõistetest nullilähedased.

Küll aga pidasin ma hooti õpipäevikut selles mõistes, et kirjutasin üles, mida ma tundsin õppeprotsessi käigus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et läbisin 3 faasi: 1. segadus - mitte midagi ei saanud aru! Mis keeles need inimesed räägivad? Eneseareng? subjektsus? Miks nii palju erinevaid teooriaid? 2. eufooria - Vau, selles filmis on ju puhtalt kohanemisega seotud - me just õppisime seda loengus- selline reaktsioon oli igale filmile/raamatule/tegevusele, millega kokku puutusin, heureka hetked. 3. Harvad arusaamishetked - kui ma tõepoolest sain aru teooria ja reaalsuse omavahelistest seostest.

ELULOO PROTSESS

Eluloo koostamine

Ma ei soovi blogisse kopeerida oma eluloo teksti ja selle analüüsi. Küll aga soovin ma rääkida sellest, kuidas eluloo koostamine mind mõjutas. 

Valisin eluloo koostamiseks mõneti kummalise tee, uurides alates lapsepõlvest, kuidas mind on mõjutanud tehnika areng. Ma leidsin, et mida rohkem võimalusi on mul loodud teiste inimestega suhtlemiseks, seda vähem ma soovin seda kasutada ja et ma hindan pigem vahetut suhtlust. Kuna eluloo koostamisel üritasin faktide asemel kasutada seoseid, siis vestlesin selle koostamise käigus palju oma vanematega. Selle käigus lõime vanematega nii palju huvitavaid seoseid, et ülesande kasulikkus väljendus minul meenutamises, seostamises. Mulle meeldis ka näha ja kuulda, kuidas teised rühmakaaslased olid lahendanud oma elulood. Inimesed olid suutnud luua põnevaid seoseid ning avastada seaduspärasusi, kogunud palju fotosid, loonud videoprojekte.  

Irene Karpiaki artiklist Writing Our Life: Adult Learning and Teaching Through Autobiography lugesin, et autobiograafia kirjutamist peetakse pigem literatuurseks tegevuseks, kui õppimiseks omaette. Oma Elu Loo kirjutaja peab looma narratiive oma elule ja kogemusele põhinedes, samas ei saa eluloo kirjutamist pidada päris lihtsalt päeviku pidamiseks. Märgitud artiklis oli välja toodud autori plaan, kuidas panna tudengeid kirjutama oma elulugu. Ta palus tudengitel kirjutada lugu, jagades see viieks erinevaks peatükiks, pealkirjastades need iga eluetappi iseloomustavalt. Sellise meetodiga suutsid tudengid välja töötada mini teatava mustri oma elust ning õppisid ka ise selle protsessi käigus. Oma elu analüüsimine võib autori hinnangul olla nii teraapilise mõjuga kui lihtsalt ka harjutus loova kirjutamise stimuleerimiseks. Jõuti avastuseni, et elulugu kirjutades analüüsivad tudengid ennast aktiivselt.

Ka mina üritasin luua enesele nn viis peatükki, mille alla kirjutada, kuid mõni peatükk jäi puudu. Mulle meeldis selle protsessi käigus meenutada ja vestelda, luua seoseid vanade mälupiltidega. Soovitan ülesannet edaspidigi rakendada, sest selle käigus areneb kindlasti loovus ja oskus luua seoseid.
 

INTERVJUU

Üheks põnevaks iseseisvaks tööks oli kohtumine õppijaga, kellega läbi viia narratiivne intervjuu. Narratiiv on sündmuse kirjeldus ning narratiivne intervjuu tulemus minu jaoks oli sisuliselt juttude rääkimine. Esitasin oma intervjueeritavale palve rääkida oma õppimisest ja seeläbi kohanemisest. Valisin intervjueeritavaks oma sõbranna, kes oli minu jaoks huvipakkuv, kuna ta on peale formaalse hariduse omandamise õppinud väga palju ise, näiteks arendanud oma käsitööoskust peaaegu ideaalini; ta on pidanud kohanema järsult kolimiste ja elukohavahetustega ning erinevate töökohtadega. Pean teda heaks kohanejaks ja õppijaks.

Illustreeriv pilt erakogust - kohanemine 

Maitea, ma arvan, et see õppimine sai tegelikult sellest alguse, milline minu perekond on. Selles mõttes, et kui mul oleks teistsugune perekond olnud, võib-olla oleks ma hoopis teistsuguseid asju ju õppinud kuid kuna mul ei ole väga korralikku perekonda olnud, siis ma pidin ju väiksest peale ise õppima igasugu asju. Näiteks ma pidin ju kasvõi nukujalga ise parandama, läksime õega garaaži ja otsisime seda puurimise asja, me olime ju näinud, kuidas isa sellega tööd teeb. Kõik nupud katusime läbi enne, kui see tööle hakkas. Et selles suhtes, et...

Ja see on nagu edasi kandunud.. Need põhikoolid ja värgid, need on ju kohustuslikud, kes teab kas ma ISE oleks sinna läinud, aga kõik ju läksid ja pandi (kooli). Võib-olla ma oleks midagi muud ise valinud. Ja gümnaasiumisse minek tuli ka loomuliku jätkuna, ma olin ju nii noor, et ma ei teadnud kohe, et mina ja… võib-olla oleks õige otsus olnud minna kutsekooli. Aga gümnaasiumi minek oli ju nii loogiline, ema oli seal käinud ja … kõik läksid. Midagi oli vaja teha ju, sisse ka võeti ju. Aga selle gümnaasiumi ajal hakkasime me ju mõlemad mõtlema selle peale, et miski muu meid paelub, ei viitsi seal väga käia.  Et me hakkasime ju tööl käima, kohe peale põhikooli, see hakkas meid juba mõjutama inimesena, meie arengus.  Siis me nägime ju teiste inimese  kogemusi, vanemate inimeste kogemusi. Paljudel vanadel olijatel ei olnud ju Lossis erilist haridustki, aga vaata kui hästi nad omast arust elus läbi lõid. Ja siis hakkaski see kool teisejärguliseks jääma. Ja siis.. siis hakkas tunduma vist, et see ISE õppimine on nagu parem. Oli ju? Ja mitte vähe. Tööle läksin vähemalt nii, et pea ees vette. Esimene pulm oli ju selline, et „aaaa?? Mida?“ midagi ei teadnud ju. Mine ja vii sinna-tee seda, too toda. Aga see oli huvitav. Algus oli raske, aga kui jäid elu siis.. Ja mind ärritas, et teised ei tahtnud mind omaks võtta, ma tahtsin neid aidata, aga ei. Ma õppisin seal nii, et kõigepealt pidin ellu jääma, siis vaatasin, et okei- elus. Hakkasin asja selgeks õppima. Siis vaatasid et, nüüd oleks vaja midagi veel ägedamat teha. Kui olin teeninduses juba boss, või noh oskasin kõike ja olin niiöelda koorekihis, siis ma läksin ise küsisin K käest, et kas saaks.. või noh, ma arvan, et ma olen ise selline, et hoian nagu madalat profiili ja kui ma näen, et mingi nagu võimlus, siis  ma oskan seda ära kasutada. Nagu selle adminni koha puhul ka: ma olin lossis olnud juba nii kaua, ma tahtsin seda kohta, see oli nagu prestiiži küsimus. See töö oli teelt ju oma töö kõrvalt selgeks õppitud, lihtsalt väikesed nüansid. See kõik toimus nii kergesti, tundus, et nii lihtne oli. Ma ei mäleta, et mul oleks raske olnud. Mitte nagu praeguse tööga, et on igasugused dokumendid ja mul on mingi kord ja reeglid mida pean järgima. Aga m arvan, et see iseseisev elu nagu on .. ma ei oska seda seda sõnadesse panna. Aga sellist kohanemisvõimet on ta toonud. Ma olen ju Eesti Energia kõrvalt käinud ka Lossis, hoopis teistmoodi on. Selline lihtsam on, eksju. Ja sa oled loonud selle, kuidas seda öelda, õppimisvõime ja rutiinitaluvuse. Ma tean mis on töö ja kohustus.  Sest vaata, meie esimene töö oli ju maasikate korjamine. Me olim põhikoolis! Kurat, kell neli ärkasime, väntasime ratastega kümme kilomeetrit ja korjasime maasikaid. Päev otsa orjasime ja me ei läinud poodi ka vaid lugesime raha (naer). Mul oli raha Delma karbis ja ma teadsin mis ma kogusin. Pere teadis ja toetas. Suve lõpus ostsin kooliasjad. Siis alles muutus oluliseks see, et tossul oleks märk ka. Ma ostsin endale tossud, teksad, kõik sellised asjad. Ema oleks ka ostnud, aga mul oli tahtmine ise, ise. Ise tahtsin osta. Ja sealt see minu sisse tuli see tahtmine ise olla, teenida ja hakkama saada. Ma tahtsin olla keegi ise.

Ja siis tuligi Loss juba. Ja see, et ma gümnaasiumis aasta vahele jätsin, see oli täiesti planeeritud.see oli täiesti kindel otsus, ma kordagi ei mõelnud, et peaks kohe kusagile kooli minema, mitte sekundikski. Ma mäletan, et mu ema ei olnud üldse mingi selline, kes oleks öelnud, et mne kooli, et kasvõi äkki mõtleksid selle peale kasvõi, aga ei, tema ei ole selline. Võõrad inimsed küll.. kommenteerisid, et umbes, et kui sa nüüd ei lähe, siis sa ei lähegi kooli, mida perset sa jätad aastat vahele. Aga selle aastaga ma küll võib-olla arenesin inimesena. Mul oli üsna selline üksik aasta tegelikult, sest Riina läks ära ja ma sain aru tegelikult, et siia.. et see ei ole päris see, et siia jääda ei saa. Inimesed läksid ju kõik siit ära. Siis tekkisid juba sellised vanemad sõbrad, kes olid ka nagu noh näiteks Ingmar ja Virgo tekkisid sellel ajal, neil oli selline vaba elu. Töö oli selline oma enese peremees. Minul ka, käisin graafiku järgi tööl, aga see oli nii lõdva. Aga see tahtmine sai ükskord otsa. Miski oleks nagu öelnud, et nii ei saa enam jätkata. Et midagi peab ikka reaalselt tegema. Aga õppima on mind suunanud elu ise, ma pole pidanud selleks ise väga rabelema.  Aga see, et ma ülikooli läksin tuli puhtalt vajadusest. Sest majanduslangus oli ja Lossis hakati ühte adminni koondama ja minu võimalused olid pehmelt öeldes nigelad. Selles mõttes, et 4 adminni oli ja Krista olid nii vana ja teistel olid lapsed ja mina olin täiesti kindel, et mind koondatakse. Siis pandi meid koostama esseed, teemal, miks just me peaksime jääma. Ma kirjutasin oma essee teades, et ma lähen niikuinii ära. Ja siis ma hakkasin hullult uut tegevust otsima. Oli suvelõpp ja ainus kool, kuhu kandideerida sai, oli Mainor. Siis ma otsustasin sinna kandideerida , mõtlesin, et õpin rõivadisaini, olin täiesti kindel, et seda lähengi õppima. Leping kooliga oli tehtud, aga ma ei öelnud seda kellelegi tööl, sest ma tahtsin koondamisrahasid saada, see oli mu back up plaan. Georg helistas, et tahab minuga rääkida, ma juba teadsin, et mind koondatakse. Meil mõlemal oli kahju ning Georg pakkus mulle töövõtu lepingut, et aegajalt ikka tööl saaks käia. Ma ütlesin talle, et ei ole vaja, sest m lähen kooli. Nii et kooli läksin vajadusest, elu suunas mind sinna, mitte et ma ise oleksin tahtnud. Ma arvan, et kui poleks olnud sellist situatsiooni, oleks võib-olla siiamaani seal Lossis. Ja siis ma läksin lõplikku lepingut tegema ja kui kooli uksest sisse astusin sain ma aru et see ei ole kool, kus rõivadisaini õppida. Ja ema teadis et ma lähen rõivadisaini õppima aga lõpuks läksin ja võtsin personalijuhtimise. Mulle tundus, et mulle meeldiks see ja see oli valikutest, ärijuhtimine spetsialiseerumisega personalijuhtimisele, parim. MA läksin koju ja ütlesin emale, et tead, m läksin hoopis personalijuhtimist õppima ta oli üllatunud kuid ma selgitasin, et see ei ole hea mainega kui ma Mainoris rõivadisaini olen õppinud, ma ei ole tõsiseltvõetav. Ja äkki, kui ma õpin oma hobi tööks, siis ma kartsin, et see huvi kaob ära. Ja siis ma 3 aastat õppisin ja ma läksin kohe septembrist ikka tööle ka sest vajadus oli ja ma tahtsin ka. Ka kohanemine Tartuga oli alguses keeruline, mitte väga keeruline. Rahaprobleeme algul ei olnud. Mul oli korter, väga hea korter, ise otsisin, sest keegi mind selles ei aidanud ja sõpru tuttavaid niipalju ei olnud. Need kes varem olid aga ühtsust veel ei olnud, et mind punti võetaks. Esimesed nädalad oli nii kiire, et ma ei saanud arugi. Mul oli niipalju vaja teha voodit osta ja pesumasinat, aga siis kui nii-öelda korter oli valmis siis oli küll tunne, et tahaks nagu välja minna aga kellelegi ei olnud helistada. Siis ma helistasin ise ja hakkasin nendega käima. Üsna ruttu tekkis oma punt kellega siiani suhtlen. Aga ma ei ütleks, et kohanemine väga raske oleks olnud. Võib-olla esimene kuu ma tundsin mingit tühimikku mis tekkis, et mul pole mitte kellegagi minna, väike masendus oli. Aga mul oli palju tegevust, läksin ju Lindexisse tööle ja sealt sain kohe väga väga hea sõbranna. Väga lühike aeg oli, kus ma tundsin, et mul ei ole siin sõpru, aga käisin tööl ja koolis, sain sõpru, kohanemine käis kiiresti. Kui ma ära lõpetasin kooli, siis ma kohe kolisin Tallinnasse. Samas elutee jooksul on mind suunanud ka inimesed. Ja ma olen lähtunud mitte soovist õppida vaid koos mingite inimestega koos areneda. Tartusse ma kolisin ju tegelikult selleks, et olla koos Ingmariga. Tundsin, et big love, mida iganes ja ma arvasin tõesti , et kõik saab tore olema.. aga teelt ju kõik need aastad, mis ma Tartus olin oli suur ajude kepp, aga ma ei saanud tollel ajal sellest aru. Ja Tallinnasse ma läksin tegelikult sellepärast, et ma arvasin, et mul on Ahtoga suuremad võimalused.  Mind suunas jällegi inimene, ma järgisin inimese kutset, mitte et oo, mul on seal head töövõimalused. Jätsin teelt päris palju Tartusse maha. Tallinasse kolimine oli päris raske, mul oli seal ilus korter, iseseisvus ja sõbrad, Tartus ju elasin esialgu Krisly juures.  Ja see oli minujaoks päris raske. Seal oli niipalju lärmi ja see töökoht mulle ei meeldinud.  Lihtsalt kandideerisin, kirjutasin personalijuhile otse ja saingi tööd. Tegelt ma kohanesin seal hästi, mind võeti hästi vastu, ma sobisin nende inimestega. Ma kohe klappisin osade inimestega, peamiselt meesterahvastega ja üks lahe kutt aitas mul suuresti sisse sulanduda. Oli sjuuke muhe ja üks sõbralik tüdruk oli. Aga ma sain kohe aru, et mulle ei sobi see, mulle ei meeldi see töö. Aga enam ei olnud midagi teha, Tartus oli korter ära antud ja.. Aga ma punnisin küll hambad risti, ikkagi sain aru, et midagi tuleb ette võtta, enam nii ei saa. Hommikul ärkasin üles ja mõtlesin, et ossa 12 tundi ajudekeppi see oli NII õudne aeg  ja Ahtoga polnud ka paremaks läinud. Ja siis ma mõtlesin Ossa raisk, mida ma teinud olen. Aga ma ei mäleta, et ma ikka oleksin kahetsenud. Uue korteri otsimine oli raske, aga lõpuks asjad hakkasid sujuma. Mul on nii, et ma ei loobu vanast enne, kui uus olemas. Töökoha mõttes. Ja inimestega on ka tegelt mul nii. Kõik hakkas paremaks minema. Ma sain jälle oma korteri, oli vaikust ja värki. (pikk mõttepaus)
Aga ma tuleks tagasi selleni, et võimalused on minuni jõudnud läbi inimeste ja elutee on juhitud ka inimestest. (asjalikult)Ma hakkasin siis otsima uut tööd ja ma kandideerisin absoluutselt igale poole, üks õhtu kodus olles helistas mulle praktikakoha personalijuht ja ütles, et ma oli Eesti Energiasse kandideerinud, ta ütles, et  seda kohta ta pakkuda ei saa aga varsti avatakse mingi uus värk ja ta palus, et ma saadaksin talle oma CV. Uuris, kas ma olen Tallinnas. Saatsin talle oma CV, töötasin samal ajal hotellis edasi. Mulle helistati mitu mitu korda aga ma olin tööl lõpuks saadeti meil mida ma nägin, öeldi, et mind on keeruline abada, aga kutsuti tööle, või noh, vestlusele. Seal oli mitu vooru, saad aru kolm vooru, grupitööd ja vestlused . Ja viimane oli vestlus oli ühe naisega, kellega me rääkisime hoopis teistest teemadest. Me rääkisime elust ja olust ja üllatuslikult saingi tööle. Ja siis seal ma olen õppinud teismoodi asja. Seal ei ole loovusega midagi psitmist, seal on juhendid, juhendid, juhendid juhendid, protsessid ja dokumendid. Ja seal ma olen õppinud sellist tähtsat tööd tegema. Ja see mulle tegelikult meeldib. Ja seal ma olen õppinud distsipliini, ma pole varem E-R kontoris töötanud kaheksast viieni ja ma pole sellega harjunud, enam oma asju üldse teha ei saa. Aga ma usun, et sealt ma veel kuhugile lähen. Ja nüüd mul on tulnud tunne sisse, et see ei ole enam see, mida ma tahan. Ja ma tunnen, et ma olen valvel. Ma lähen hommikul tööle ja vaatan esimese asjana võtan uued meilid ära, kui midagi kiiret pole, võtan andmebaasi ja vaatan siseveebist vabu töökohti. Iga hommik. Seal oli üks juhatuse assistendi töökoht. Aga ma ei julgenud kandideerida, sest seal oli see Mees, sa tead. Ma kartsin , et saan selle koha, sest mul on kõik eeldused täidetud. Ja nüüd ma hoian koguaeg silmad lahti. Ja jälle on mingi inimene mängus. Ja nii ongi ka see Ingmar Tartus aitas mind, käisime palju väljas ja ta on viinud mind muusikuteni. Mul võib neist veel kasu olla ja me saame hästi läbi. Ja samamoodi on minu ellu tulnud sport ja seeläbi uued tutvused. Iial ei tea kuhu need tutvused viivad. Juhtiv mõte minu õppimis ja arenguvõimes ongi inimesed, ma ei oleks elusees seda julget otsust teinud ja Tartusse kolinud, kui ei oleks U-d. Ja tegelikult sama Tartuga, Teispidi ma mõtlen, et kui poleks A-d, äkki ma oleks kohe teinud õige otsuse ja läinud kutsehariduskeskusesse rätsep-stilistiks õppima. Aga ma ei julenud minna, ma nii selgelt mäletan, et ma mõtlesin „mida Ingmar mõtleb, et nii lame eit olengi, kuytsekas!“. Mul oli nii suur tahtmine minna tema juurde Tartusse mõtlesin ui äge meil saab olema ja kuidas see on kui ta mulle koguaeg helistab. Aga see ei teinud mulle head, see ei olnud see mida ma tahtsin. Ja siis sai see aeg otsa, tuli teine inimene ja muudatused. Ja ma ei tea, kas Tartus oleks mul nii hästi läinud kui Tallinnas. Mul on hea töökoht, loodud tugevad tutvused ja mul on nagu see ka, et ma olen suur latatara ma jään alati silma. See suur suu viib mind ka inimestega kokku. Ja vaata, praegu neist ei ole kasu, aga varsti võib-olla on, iial ei tea. Praegu ma arendan ennast iseseisvalt, kuna ma kooli ei saanud minna, siis võib-olla peangi midagi ette võtma. Kooli ei saanud, töölt ära tulla ei saa. Ma pean midagi tegema, et ma saaks need kaks asja ühendada. Kodus ma üritan teha nii, et rohkem inimesi leiaks tee mu blogini. Et midagi praktilist. A`la kaunistage oma kodu nii või õmmelge pluus naa, et anda ideid. Palju on mõtteid aga vähe aega, et neid teostada. Aga see pauk, see suur emotsionaalne pauk, kus ma sain aru, et ma ei saa seal koolis käia töökõrvalt äratas mu ellu, sesmõttes et ma sain aru, et nii asjad ei käi, et nii lihtne ongi. Ma sain aru, et iseenesest miski ei tule. Mugavus on see, mis hoiab meid kinni. Kui mugavus kaob ära, siis see alati raputab mind. Ennast peabki aegajalt üles raputama, ainult nii saab edasi ja ennast edasi suunata. Maiteagi rohkem nagu, rohkem ei ole vist midagi. Veel. Siin lõppeb ära, teeme kahe aasta pärast uue kokkuvõtte.

Analüüs:
Intervjuust jäi arusaam, et T-le meeldib ennast ise juhtida, ta soovib olla juhipositsioonis, kuid samas adub, et teda mõjutab tugevasti ka väliskeskkond ja teised inimesed. Siiski pürgib ta autonoomsuse poole.
Intervjuu alguses oli tajutav, et T oli enam-vähem plaani paika pannud, mida ta mulle rääkida soovib (olin teema eelmisel päeval lahti selgitanud), kuid mida pikemaks läks vestlus, seda vabamaks muutus ta oma sõnastuses. Kui ta muutus vabaks, suutis ta ennast ise analüüsida, üllatudes ka ise oma sõnade peale.
Seda, et T on sihikindel teadsin ma ka varem, aga minu meelest joonistub see intervjuu tekstist veel eriti hästi välja. Ta on võimeline tegema siht silme ees tööd, mis talle ei meeldi ja elama elukohas, mida ta koduks ei pea, vaid seepärast, et soovib kuhugi edasi pürgida. Kui saavutatu on end ammendanud, hakkab ta ise teadlikult valima endale uusi sihte.
Asjaolu, et T liigub elus edasi läbi suurte kaotuste ("paukude" nagu ta ise sõnastab) tuli talle eneselegi üllatavana.
Jällegi üks väga huvitav ülesanne- olen rahul, et viisin selle läbi isikuga, keda tunnen juba sisuliselt terve elu, kuna tunnen, et sain T mõttekäikudest ning tegude tagamaadest pisut rohkem aru. Minu jaoks on ta alati olnud pea ees tulle jooksja aga inntervjuust järeldades on ta tegelikult iga oma sammu põhjalikult kaalunud ning peidus hoidnud, et see järsku edukalt teostada.
 

ÕPPEGRUPI TOETAV MÕJU

Õppegrupi all mõeldakse omavahel suhtlevate ja vastastikuses sõltuvuses olevate õppijate kooslust, kuna selle liikmed jagavad ühist eesmärki õppimises ja tegutsevad ning osalevad koordineeritud õppetegevuses (Connolly, 2008). Tunnen, et meie õppegrupil on ühine eesmärk, mis keskendub õppimisele üldiselt ja ka enda individuaalsele arengule. Me suhtleme omavahel virtuaalmaailmas ja õppeprotsessides ning osaleme õppetegevuses.

Grupis õppimine on kunst, kuidas töötada koos grupikaaslastega mingi eesmärgi suunas, olgu see siis selgesõnaline või kaudne. Grupiliikmed on üksteisega seotud läbi dünaamiliste suhete liikmete vahel, mis tekitavad energiat ja millest vallandub protsess. Grupis õppides on  väga oluline, et kogemusest võetakse maksimum ja et antakse endast kõik. See tagab kõrgetasemelise koostöö ja võime raskusi ületada (Connolly, 2008, 22).

Viimase andragoogika loengu käigus tuli selgelt välja, kuidas ka põhjalikumalt ette valmistamata grupiliikmed ei raatsi jätta tulemata loengusse, kuna nad on aru saanud, et grupiprotsessid annavad õppimisele midagi erilist juurde. Grupiprotsesside käigus on võimalik märgata teiste grupiliikmete kogemusi ja tähelepanekuid. Rühmatööde käigus on alati tekkinud eriline energia ja kaasamõtlemine.

Grupiprotsesside puhul on oluline iga indiviidi roll grupis. Rollid ilmnevad grupis suhete kaudu ülesannete täitmisel, vastutuse võtmisel ja otsustamisprotsessis, mõjutades turvalisuse tunnet ja võimaldades ennustada grupiliikmete käitumist grupis/erinevates situatsioonides (Jõgi, 2011). Meie õppegrupis võib juba märgata rollivõtmisi. On inimesi, keda võib pidada eestvedajateks, juhtideks, organiseerijateks jne. Rollid kujunevad kindlasti esmalt välja inimese enda isikuomadustest ning samas ka konkreetsetest situatsioonidest ja oskustest, mis isikul on.

Samuti ei saa jätta rõhutamata kokkulepete ja normide loomise vajadust grupis. Normid on need reeglid, kombed, tavad ja rituaalid, mida meeskonna liikmed tunnetavad vajalike ja sobivatena (Ephross, Vassil, 2005). Lisaks tuleb luua kokkulepped, näiteks mis eesmärgil tegutsetakse ja kuidas mingites võimalikes ettetulevates situatsioonides käitutakse. Normid ja kokkulepped võivad olla nii suusõnalised kui ka kirjalikud. Meie õppegrupis on normid ja kokkulepped tekkinud üsna jooksvalt. Peetakse normiks, et põhiainetest puuduja teavitab sellest ka gruppi, et temaga ei ole võimalik arvestada, infovahetuseks peetakse mugavaks Facebooki gruppi. Loodud reeglistik, normid ja harjumused on vähemalt minus tekitanud tunde, et olen grupiliikmena ka ise vastutav selle toimimise eest. Samas ma ka tunnen, et ma ei ole väga aktiivselt panustav grupiliige. Usun, et see tuleb esiteks minu loomupärasest tagasihoidlikkusest kui ka ülesandepüstitustest, kus ma tunnen ennast vähem kogenenumana teistest grupiliikmetest. Ka tunnen, et kuulun ka kooliväliselt mitmetesse gruppidesse (perekond, sõpruskonnad, tööalaselt tekkinud pädevusgrupid), mille vahel ei ole ma suutnud ennast aktiivselt jagada.

 Kasutatud materjalid:

1.      Connolly, B. (2008). Adult Learning in Groups. Berkshire: Open University Press,

2.       Ephross, P. H., Vassil, T. V. (2005). Groups That Work: Structure and Process. New York, USA: Columbia University Press,

3.      Jõgi, L. (2011). Grupiprotsessid ja grupiareng. Rollid gruppides. [Loengumaterjal]

SUBJEKTSUS

Andragoogika kui teadus- ja õppevaldkond tegeleb täiskasvanud inimese arengu- ja haridustee kujunemise, individuaalse ja kollektiivse kogemuse ning õppimis- ja õpetamisprotsessi mõistmisega erinevates kontekstides, tegevusvaldkondades ja elusituatsioonides. Lähtutakse humanistlikust positsioonist, õppimise holistlikust arusaamast ning positsioonist, et täiskasvanu on enesearengu subjekt ja oma kogemuse kandja. (Jõgi jt, 2003)

Seega on andragoog täiskasvanu juhendaja õpisituatsioonis, kes aitab arendada õppijat kui subjekti. Subjekt oli üks peamisi mõisteid, mis juba esimestest andragoogika loengutest selle tiheda kasutamise tõttu meelde jäi, kuid minu jaoks lahti selgitamist vajas. Andragoogika taskuteadmiku kohaselt on subjekt teadvustatud aktiivsuse kandja, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel oma tegevust korrigerima ning subjektsus suutlikkus enda elu kujundada, mõtestada ning samuti selle eest vastutada. Seega täiskasvanud õppija kui enesearengu subjekt on isik, kes ise vastutab oma tegude ja käekäigu eest ise ning teeb seda teadlikult. Andragoog sealjuures peab olema täiskasvanu toetaja tema arengus.

Olen arenguportfoolio koostamise läbivaks teemaks valinud juhendaja teema, kuna juhendan töökohal täiskasvanud inimesi nende erialapraktikas ning tööle asumisel. Rääkides subjektsusest tuleb mängu tuua ka praktikant, kui täiskasvanud õppija. Minu praktikant on reeglina noor, kes on valinud ise kõrghariduse omandamiseks korrektsiooni eriala, eesmärgiga omandada vanglaametniku kutse. Praktikal peab praktikant rakendama oma seniseid teoreerilisi teadmisi ja õpikogemusi reaalses töökeskkonnas. Erialapraktika koosneb kolme osapoole omavahelisest koostööst, kolmeks osapooleks on üliõpilane, ülikool (teaduskond) ja praktika asutus (juhendaja) (Vickers jt, 2004). Reeglina annab ülikool sisendi teatud õpiväljundite saavutamiseks, praktikakoht loob võimaluse ning juhendaja pakub praktikandile tuge. Praktikant sealjuures peab ise võtma oma tegevuse eest suurima vastutuse, seda koos juhendajaga planeerima ning oma tegevuse eest vastutama. Seega arendab ka praktikant töökohal olles oma subjektsust.

Selleks, et olla abiks kellegi subjektsuse arengule, pean olema ise teadlik subjektsuse kujunemist mõjutatavatest teguritest. Järgnevalt olen välja toonud subjektsuse tegurid kasutades selleks Kirikal, H. & Murulaid, T õppematerjali.

Subjektsuse tegurid on järgnevad:

-Aktiivsus on subjektsuse fundamentaalne omadus ehk aktiivsus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjekti iseloomustav teadlik aktiivsus ei väljendu ainult tegevuses, vaid see eeldab ka tunnetust.

-Refleksioon tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena. Enesereflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks.

-Teadvust peetakse inimese üheks tähtsaimaks tunnuseks, mis võimaldab tal käituda ja tegutseda arukalt, tunnetada nii välismaailma kui ka iseennast.

-Enesetunnetus on oma sisemaailma (mina) tunnetamine ja tegude hindamine, eeldades võimet oma mina ümbritsevast maailmast eristada ning enda tegevust analüüsida.

-Oma arengut juhtiva subjektina tegutsemisel tugineb inimene enda kogemustele. Subjekti kogemus on alati unikaalne. Kogemused määravad täiskasvanu küpsuse ning nende pideval reflekteerimisel põhineb õppimine antud eluetapis.

-Enesehinnang kujuneb kogu elu vältel, võrreldes pidevalt oma tegelikku tegevust ja käitumist vastavate ideaalidega. Kaasaegses komplitseeritud ühiskonnas tagab inimese väärika toimetuleku eelkõige tema adekvaatne ning positiivne enesehinnang, mis väljendab austavat suhtumist iseendasse. Kuna enesehinnang põhineb indiviidi püüdlustel oma ideaalide poole, võib seda käsitleda inimese pideva arengu lähtena.

-Eneseteadvus, -tunnetus ja -hinnang on aluseks enesemääratlemisele ehk -aktualiseerimisele. Enesemääratlemine ehk -aktualiseerimine on inimese kõrgeim vajadus, mille rahuldamisele indiviid pürgib oma arengus. Enesemääratlemine on aluseks inimese võimete-ja võimalustekohase toimimise vabatahtlikkusele ning motiveeritusele.

-Motivatsioon on indiviidi sisemusest tulenev mõju-see on inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiramatud arenguvõimalused. Motivatsiooni allikaks on inimese usk oma suutlikkusse saavutada eesmärk. Motivatsiooni kui indiviidi pideva arengu ajendit võib pidada kaalukaks mõjuriks inimese kujunemisel enesearengu subjektiks.

-Isiksuslikud ressursid on eelduseks subjektsusele, kuid nendest ei piisa viimase kujunemiseks. Ressursid toimivad vaid sedavõrd, kuivõrd neid kasutatakse. Isiksuslikud ressursid: aktiivsus, loogilisus, tasakaalukus, tahtelisus, konstruktiivsus, tolerantsus jne.

-Inimese areng seisneb pürgimuses enesejuhitavusele, mis on isiksuse küpsuse kriteerium. Enesejuhitavus on üheaegselt nii täiskasvanu vajadus kui ka tema elukvaliteeti määrav tegur. Eneseregulatsioon.

-Otsustusvõime

-Vastutus

-Iseseisvus

-Eesmärgistatus

-Mõtestatud aktiivne käitumine

Kasutatud materjalid:
1. Kirikal, H. & Murulaid, T. (2013) Täiskasvanud õppija kui enesearengu subjekt,
2. Jõgi, L., Lõhmus, M., Märja, T. (2003). Andragoogika – raamat õppimiseks ja õpetamiseks,
3. andragoogika taskuteatmik http://andragoogika.weebly.com/sotildenaraamat.html,
4.Vickers, M., Harris, C., McCarthy, F. (2004). University – Community Engagement: Exploring Service- learning options within the Practicum. Asia-Pacific Jpurnal of Teacher Education, 32, 129-141. Australia: Carfax Publishing

SISSEJUHATUS

Tere tulemast lugema minu arenguportfooliot!

Minu portfoolio on üles ehitatud blogina, sest hindan mugavust, mida elektrooniline ülesande täitmine mulle pakub. Tööülesande kätte saamisel tekkinud tuhin vormistada see käsikirjas nn scrapbookina kahanes sama kiirelt, kui liikus aeg portfoolio esitamise tähtajale lähemale. Olen natuke isegi oma laiskusega rahul - leian, et blogiga on kergem tegutseda, kuna arvutikirja saan täiendada nii tööl, kodus kui koolis.Lisaks olen isegi aastaid olnud igapäevane blogilugeja. Uurin nii eestlaste kui ka välismaalaste blogisid ilust, moest, käsitööst, aiandusest ning viimasel ajal hoian silma peal ka hulgal arvamusblogidel. Mulle meeldib blogipidajate vabadus kajastada vabalt valitud teemasid enesele meelepäraselt ning huvitava kirjastiili ja teemapüstitustega jõuda kuhugi kaugele. Ise ma hetkel selle blogiga loomulikult sellele ei pretendeeri, aga küllap sai nüüd selgeks min kiindumus blogide vastu! :)

Alustuseks pean ütlema, et see on minu esimene kogemus sellise kogumiku koostamisel ning üsna vabalt sõnastatud ülesandepüstitus on minus tekitanud üsna palju arusaamatust, kuna olen oma professionaalse kretinismi tõttu harjunud konkreetsete, üheseltmõistetavate ülevalt alla antud korraldustega.  Seega kogu protsess ja selle tulem on mulle väga huvitavad. Aga sellest olen ma aru saanud kindlalt, et portfoolio peab käsitlema MINU arengut ja MINU arusaama, olen ju ometi täiskasvanud õppija, kellele puust-punaseks ette tegemist vaja ei ole. 

Nendin, et minu tee andragoogikas on olnud üsna lühike - sellist mõistet hakkasin teadvustama alles käesoleva aasta augustikuus, enne õpingutele kandideerimist. Seega usun, et minu identiteet andragoogina on veel alles täilikult välja kujunemata. Võibolla ongi see põhjus, miks enamus portfoolio koostamiseks häälestamise ajast kulus mul puhtalt sellele, et välja mõelda, mis võtmes teooriat ja arengut käsitleda. Lõpuks otsustasin arenguportfoolio läbiva ideena kajastada end kui juhendajat. Just see on tegevusvaldkond, millega olen reaalselt tegelenud nii varem kui ka käesolevate õpingute ajal ning leidnud, et juba praeguseks on õpingutest ja teooria rakendamisest kasu olnud.