SUBJEKTSUS

Andragoogika kui teadus- ja õppevaldkond tegeleb täiskasvanud inimese arengu- ja haridustee kujunemise, individuaalse ja kollektiivse kogemuse ning õppimis- ja õpetamisprotsessi mõistmisega erinevates kontekstides, tegevusvaldkondades ja elusituatsioonides. Lähtutakse humanistlikust positsioonist, õppimise holistlikust arusaamast ning positsioonist, et täiskasvanu on enesearengu subjekt ja oma kogemuse kandja. (Jõgi jt, 2003)

Seega on andragoog täiskasvanu juhendaja õpisituatsioonis, kes aitab arendada õppijat kui subjekti. Subjekt oli üks peamisi mõisteid, mis juba esimestest andragoogika loengutest selle tiheda kasutamise tõttu meelde jäi, kuid minu jaoks lahti selgitamist vajas. Andragoogika taskuteadmiku kohaselt on subjekt teadvustatud aktiivsuse kandja, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha, ning vajadusel oma tegevust korrigerima ning subjektsus suutlikkus enda elu kujundada, mõtestada ning samuti selle eest vastutada. Seega täiskasvanud õppija kui enesearengu subjekt on isik, kes ise vastutab oma tegude ja käekäigu eest ise ning teeb seda teadlikult. Andragoog sealjuures peab olema täiskasvanu toetaja tema arengus.

Olen arenguportfoolio koostamise läbivaks teemaks valinud juhendaja teema, kuna juhendan töökohal täiskasvanud inimesi nende erialapraktikas ning tööle asumisel. Rääkides subjektsusest tuleb mängu tuua ka praktikant, kui täiskasvanud õppija. Minu praktikant on reeglina noor, kes on valinud ise kõrghariduse omandamiseks korrektsiooni eriala, eesmärgiga omandada vanglaametniku kutse. Praktikal peab praktikant rakendama oma seniseid teoreerilisi teadmisi ja õpikogemusi reaalses töökeskkonnas. Erialapraktika koosneb kolme osapoole omavahelisest koostööst, kolmeks osapooleks on üliõpilane, ülikool (teaduskond) ja praktika asutus (juhendaja) (Vickers jt, 2004). Reeglina annab ülikool sisendi teatud õpiväljundite saavutamiseks, praktikakoht loob võimaluse ning juhendaja pakub praktikandile tuge. Praktikant sealjuures peab ise võtma oma tegevuse eest suurima vastutuse, seda koos juhendajaga planeerima ning oma tegevuse eest vastutama. Seega arendab ka praktikant töökohal olles oma subjektsust.

Selleks, et olla abiks kellegi subjektsuse arengule, pean olema ise teadlik subjektsuse kujunemist mõjutatavatest teguritest. Järgnevalt olen välja toonud subjektsuse tegurid kasutades selleks Kirikal, H. & Murulaid, T õppematerjali.

Subjektsuse tegurid on järgnevad:

-Aktiivsus on subjektsuse fundamentaalne omadus ehk aktiivsus on subjektsuse väljenduseks ning subjektsus omakorda avaldub aktiivsuses. Subjekti iseloomustav teadlik aktiivsus ei väljendu ainult tegevuses, vaid see eeldab ka tunnetust.

-Refleksioon tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena. Enesereflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks.

-Teadvust peetakse inimese üheks tähtsaimaks tunnuseks, mis võimaldab tal käituda ja tegutseda arukalt, tunnetada nii välismaailma kui ka iseennast.

-Enesetunnetus on oma sisemaailma (mina) tunnetamine ja tegude hindamine, eeldades võimet oma mina ümbritsevast maailmast eristada ning enda tegevust analüüsida.

-Oma arengut juhtiva subjektina tegutsemisel tugineb inimene enda kogemustele. Subjekti kogemus on alati unikaalne. Kogemused määravad täiskasvanu küpsuse ning nende pideval reflekteerimisel põhineb õppimine antud eluetapis.

-Enesehinnang kujuneb kogu elu vältel, võrreldes pidevalt oma tegelikku tegevust ja käitumist vastavate ideaalidega. Kaasaegses komplitseeritud ühiskonnas tagab inimese väärika toimetuleku eelkõige tema adekvaatne ning positiivne enesehinnang, mis väljendab austavat suhtumist iseendasse. Kuna enesehinnang põhineb indiviidi püüdlustel oma ideaalide poole, võib seda käsitleda inimese pideva arengu lähtena.

-Eneseteadvus, -tunnetus ja -hinnang on aluseks enesemääratlemisele ehk -aktualiseerimisele. Enesemääratlemine ehk -aktualiseerimine on inimese kõrgeim vajadus, mille rahuldamisele indiviid pürgib oma arengus. Enesemääratlemine on aluseks inimese võimete-ja võimalustekohase toimimise vabatahtlikkusele ning motiveeritusele.

-Motivatsioon on indiviidi sisemusest tulenev mõju-see on inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiramatud arenguvõimalused. Motivatsiooni allikaks on inimese usk oma suutlikkusse saavutada eesmärk. Motivatsiooni kui indiviidi pideva arengu ajendit võib pidada kaalukaks mõjuriks inimese kujunemisel enesearengu subjektiks.

-Isiksuslikud ressursid on eelduseks subjektsusele, kuid nendest ei piisa viimase kujunemiseks. Ressursid toimivad vaid sedavõrd, kuivõrd neid kasutatakse. Isiksuslikud ressursid: aktiivsus, loogilisus, tasakaalukus, tahtelisus, konstruktiivsus, tolerantsus jne.

-Inimese areng seisneb pürgimuses enesejuhitavusele, mis on isiksuse küpsuse kriteerium. Enesejuhitavus on üheaegselt nii täiskasvanu vajadus kui ka tema elukvaliteeti määrav tegur. Eneseregulatsioon.

-Otsustusvõime

-Vastutus

-Iseseisvus

-Eesmärgistatus

-Mõtestatud aktiivne käitumine

Kasutatud materjalid:
1. Kirikal, H. & Murulaid, T. (2013) Täiskasvanud õppija kui enesearengu subjekt,
2. Jõgi, L., Lõhmus, M., Märja, T. (2003). Andragoogika – raamat õppimiseks ja õpetamiseks,
3. andragoogika taskuteatmik http://andragoogika.weebly.com/sotildenaraamat.html,
4.Vickers, M., Harris, C., McCarthy, F. (2004). University – Community Engagement: Exploring Service- learning options within the Practicum. Asia-Pacific Jpurnal of Teacher Education, 32, 129-141. Australia: Carfax Publishing