INTERVJUU

Üheks põnevaks iseseisvaks tööks oli kohtumine õppijaga, kellega läbi viia narratiivne intervjuu. Narratiiv on sündmuse kirjeldus ning narratiivne intervjuu tulemus minu jaoks oli sisuliselt juttude rääkimine. Esitasin oma intervjueeritavale palve rääkida oma õppimisest ja seeläbi kohanemisest. Valisin intervjueeritavaks oma sõbranna, kes oli minu jaoks huvipakkuv, kuna ta on peale formaalse hariduse omandamise õppinud väga palju ise, näiteks arendanud oma käsitööoskust peaaegu ideaalini; ta on pidanud kohanema järsult kolimiste ja elukohavahetustega ning erinevate töökohtadega. Pean teda heaks kohanejaks ja õppijaks.

Illustreeriv pilt erakogust - kohanemine 

Maitea, ma arvan, et see õppimine sai tegelikult sellest alguse, milline minu perekond on. Selles mõttes, et kui mul oleks teistsugune perekond olnud, võib-olla oleks ma hoopis teistsuguseid asju ju õppinud kuid kuna mul ei ole väga korralikku perekonda olnud, siis ma pidin ju väiksest peale ise õppima igasugu asju. Näiteks ma pidin ju kasvõi nukujalga ise parandama, läksime õega garaaži ja otsisime seda puurimise asja, me olime ju näinud, kuidas isa sellega tööd teeb. Kõik nupud katusime läbi enne, kui see tööle hakkas. Et selles suhtes, et...

Ja see on nagu edasi kandunud.. Need põhikoolid ja värgid, need on ju kohustuslikud, kes teab kas ma ISE oleks sinna läinud, aga kõik ju läksid ja pandi (kooli). Võib-olla ma oleks midagi muud ise valinud. Ja gümnaasiumisse minek tuli ka loomuliku jätkuna, ma olin ju nii noor, et ma ei teadnud kohe, et mina ja… võib-olla oleks õige otsus olnud minna kutsekooli. Aga gümnaasiumi minek oli ju nii loogiline, ema oli seal käinud ja … kõik läksid. Midagi oli vaja teha ju, sisse ka võeti ju. Aga selle gümnaasiumi ajal hakkasime me ju mõlemad mõtlema selle peale, et miski muu meid paelub, ei viitsi seal väga käia.  Et me hakkasime ju tööl käima, kohe peale põhikooli, see hakkas meid juba mõjutama inimesena, meie arengus.  Siis me nägime ju teiste inimese  kogemusi, vanemate inimeste kogemusi. Paljudel vanadel olijatel ei olnud ju Lossis erilist haridustki, aga vaata kui hästi nad omast arust elus läbi lõid. Ja siis hakkaski see kool teisejärguliseks jääma. Ja siis.. siis hakkas tunduma vist, et see ISE õppimine on nagu parem. Oli ju? Ja mitte vähe. Tööle läksin vähemalt nii, et pea ees vette. Esimene pulm oli ju selline, et „aaaa?? Mida?“ midagi ei teadnud ju. Mine ja vii sinna-tee seda, too toda. Aga see oli huvitav. Algus oli raske, aga kui jäid elu siis.. Ja mind ärritas, et teised ei tahtnud mind omaks võtta, ma tahtsin neid aidata, aga ei. Ma õppisin seal nii, et kõigepealt pidin ellu jääma, siis vaatasin, et okei- elus. Hakkasin asja selgeks õppima. Siis vaatasid et, nüüd oleks vaja midagi veel ägedamat teha. Kui olin teeninduses juba boss, või noh oskasin kõike ja olin niiöelda koorekihis, siis ma läksin ise küsisin K käest, et kas saaks.. või noh, ma arvan, et ma olen ise selline, et hoian nagu madalat profiili ja kui ma näen, et mingi nagu võimlus, siis  ma oskan seda ära kasutada. Nagu selle adminni koha puhul ka: ma olin lossis olnud juba nii kaua, ma tahtsin seda kohta, see oli nagu prestiiži küsimus. See töö oli teelt ju oma töö kõrvalt selgeks õppitud, lihtsalt väikesed nüansid. See kõik toimus nii kergesti, tundus, et nii lihtne oli. Ma ei mäleta, et mul oleks raske olnud. Mitte nagu praeguse tööga, et on igasugused dokumendid ja mul on mingi kord ja reeglid mida pean järgima. Aga m arvan, et see iseseisev elu nagu on .. ma ei oska seda seda sõnadesse panna. Aga sellist kohanemisvõimet on ta toonud. Ma olen ju Eesti Energia kõrvalt käinud ka Lossis, hoopis teistmoodi on. Selline lihtsam on, eksju. Ja sa oled loonud selle, kuidas seda öelda, õppimisvõime ja rutiinitaluvuse. Ma tean mis on töö ja kohustus.  Sest vaata, meie esimene töö oli ju maasikate korjamine. Me olim põhikoolis! Kurat, kell neli ärkasime, väntasime ratastega kümme kilomeetrit ja korjasime maasikaid. Päev otsa orjasime ja me ei läinud poodi ka vaid lugesime raha (naer). Mul oli raha Delma karbis ja ma teadsin mis ma kogusin. Pere teadis ja toetas. Suve lõpus ostsin kooliasjad. Siis alles muutus oluliseks see, et tossul oleks märk ka. Ma ostsin endale tossud, teksad, kõik sellised asjad. Ema oleks ka ostnud, aga mul oli tahtmine ise, ise. Ise tahtsin osta. Ja sealt see minu sisse tuli see tahtmine ise olla, teenida ja hakkama saada. Ma tahtsin olla keegi ise.

Ja siis tuligi Loss juba. Ja see, et ma gümnaasiumis aasta vahele jätsin, see oli täiesti planeeritud.see oli täiesti kindel otsus, ma kordagi ei mõelnud, et peaks kohe kusagile kooli minema, mitte sekundikski. Ma mäletan, et mu ema ei olnud üldse mingi selline, kes oleks öelnud, et mne kooli, et kasvõi äkki mõtleksid selle peale kasvõi, aga ei, tema ei ole selline. Võõrad inimsed küll.. kommenteerisid, et umbes, et kui sa nüüd ei lähe, siis sa ei lähegi kooli, mida perset sa jätad aastat vahele. Aga selle aastaga ma küll võib-olla arenesin inimesena. Mul oli üsna selline üksik aasta tegelikult, sest Riina läks ära ja ma sain aru tegelikult, et siia.. et see ei ole päris see, et siia jääda ei saa. Inimesed läksid ju kõik siit ära. Siis tekkisid juba sellised vanemad sõbrad, kes olid ka nagu noh näiteks Ingmar ja Virgo tekkisid sellel ajal, neil oli selline vaba elu. Töö oli selline oma enese peremees. Minul ka, käisin graafiku järgi tööl, aga see oli nii lõdva. Aga see tahtmine sai ükskord otsa. Miski oleks nagu öelnud, et nii ei saa enam jätkata. Et midagi peab ikka reaalselt tegema. Aga õppima on mind suunanud elu ise, ma pole pidanud selleks ise väga rabelema.  Aga see, et ma ülikooli läksin tuli puhtalt vajadusest. Sest majanduslangus oli ja Lossis hakati ühte adminni koondama ja minu võimalused olid pehmelt öeldes nigelad. Selles mõttes, et 4 adminni oli ja Krista olid nii vana ja teistel olid lapsed ja mina olin täiesti kindel, et mind koondatakse. Siis pandi meid koostama esseed, teemal, miks just me peaksime jääma. Ma kirjutasin oma essee teades, et ma lähen niikuinii ära. Ja siis ma hakkasin hullult uut tegevust otsima. Oli suvelõpp ja ainus kool, kuhu kandideerida sai, oli Mainor. Siis ma otsustasin sinna kandideerida , mõtlesin, et õpin rõivadisaini, olin täiesti kindel, et seda lähengi õppima. Leping kooliga oli tehtud, aga ma ei öelnud seda kellelegi tööl, sest ma tahtsin koondamisrahasid saada, see oli mu back up plaan. Georg helistas, et tahab minuga rääkida, ma juba teadsin, et mind koondatakse. Meil mõlemal oli kahju ning Georg pakkus mulle töövõtu lepingut, et aegajalt ikka tööl saaks käia. Ma ütlesin talle, et ei ole vaja, sest m lähen kooli. Nii et kooli läksin vajadusest, elu suunas mind sinna, mitte et ma ise oleksin tahtnud. Ma arvan, et kui poleks olnud sellist situatsiooni, oleks võib-olla siiamaani seal Lossis. Ja siis ma läksin lõplikku lepingut tegema ja kui kooli uksest sisse astusin sain ma aru et see ei ole kool, kus rõivadisaini õppida. Ja ema teadis et ma lähen rõivadisaini õppima aga lõpuks läksin ja võtsin personalijuhtimise. Mulle tundus, et mulle meeldiks see ja see oli valikutest, ärijuhtimine spetsialiseerumisega personalijuhtimisele, parim. MA läksin koju ja ütlesin emale, et tead, m läksin hoopis personalijuhtimist õppima ta oli üllatunud kuid ma selgitasin, et see ei ole hea mainega kui ma Mainoris rõivadisaini olen õppinud, ma ei ole tõsiseltvõetav. Ja äkki, kui ma õpin oma hobi tööks, siis ma kartsin, et see huvi kaob ära. Ja siis ma 3 aastat õppisin ja ma läksin kohe septembrist ikka tööle ka sest vajadus oli ja ma tahtsin ka. Ka kohanemine Tartuga oli alguses keeruline, mitte väga keeruline. Rahaprobleeme algul ei olnud. Mul oli korter, väga hea korter, ise otsisin, sest keegi mind selles ei aidanud ja sõpru tuttavaid niipalju ei olnud. Need kes varem olid aga ühtsust veel ei olnud, et mind punti võetaks. Esimesed nädalad oli nii kiire, et ma ei saanud arugi. Mul oli niipalju vaja teha voodit osta ja pesumasinat, aga siis kui nii-öelda korter oli valmis siis oli küll tunne, et tahaks nagu välja minna aga kellelegi ei olnud helistada. Siis ma helistasin ise ja hakkasin nendega käima. Üsna ruttu tekkis oma punt kellega siiani suhtlen. Aga ma ei ütleks, et kohanemine väga raske oleks olnud. Võib-olla esimene kuu ma tundsin mingit tühimikku mis tekkis, et mul pole mitte kellegagi minna, väike masendus oli. Aga mul oli palju tegevust, läksin ju Lindexisse tööle ja sealt sain kohe väga väga hea sõbranna. Väga lühike aeg oli, kus ma tundsin, et mul ei ole siin sõpru, aga käisin tööl ja koolis, sain sõpru, kohanemine käis kiiresti. Kui ma ära lõpetasin kooli, siis ma kohe kolisin Tallinnasse. Samas elutee jooksul on mind suunanud ka inimesed. Ja ma olen lähtunud mitte soovist õppida vaid koos mingite inimestega koos areneda. Tartusse ma kolisin ju tegelikult selleks, et olla koos Ingmariga. Tundsin, et big love, mida iganes ja ma arvasin tõesti , et kõik saab tore olema.. aga teelt ju kõik need aastad, mis ma Tartus olin oli suur ajude kepp, aga ma ei saanud tollel ajal sellest aru. Ja Tallinnasse ma läksin tegelikult sellepärast, et ma arvasin, et mul on Ahtoga suuremad võimalused.  Mind suunas jällegi inimene, ma järgisin inimese kutset, mitte et oo, mul on seal head töövõimalused. Jätsin teelt päris palju Tartusse maha. Tallinasse kolimine oli päris raske, mul oli seal ilus korter, iseseisvus ja sõbrad, Tartus ju elasin esialgu Krisly juures.  Ja see oli minujaoks päris raske. Seal oli niipalju lärmi ja see töökoht mulle ei meeldinud.  Lihtsalt kandideerisin, kirjutasin personalijuhile otse ja saingi tööd. Tegelt ma kohanesin seal hästi, mind võeti hästi vastu, ma sobisin nende inimestega. Ma kohe klappisin osade inimestega, peamiselt meesterahvastega ja üks lahe kutt aitas mul suuresti sisse sulanduda. Oli sjuuke muhe ja üks sõbralik tüdruk oli. Aga ma sain kohe aru, et mulle ei sobi see, mulle ei meeldi see töö. Aga enam ei olnud midagi teha, Tartus oli korter ära antud ja.. Aga ma punnisin küll hambad risti, ikkagi sain aru, et midagi tuleb ette võtta, enam nii ei saa. Hommikul ärkasin üles ja mõtlesin, et ossa 12 tundi ajudekeppi see oli NII õudne aeg  ja Ahtoga polnud ka paremaks läinud. Ja siis ma mõtlesin Ossa raisk, mida ma teinud olen. Aga ma ei mäleta, et ma ikka oleksin kahetsenud. Uue korteri otsimine oli raske, aga lõpuks asjad hakkasid sujuma. Mul on nii, et ma ei loobu vanast enne, kui uus olemas. Töökoha mõttes. Ja inimestega on ka tegelt mul nii. Kõik hakkas paremaks minema. Ma sain jälle oma korteri, oli vaikust ja värki. (pikk mõttepaus)
Aga ma tuleks tagasi selleni, et võimalused on minuni jõudnud läbi inimeste ja elutee on juhitud ka inimestest. (asjalikult)Ma hakkasin siis otsima uut tööd ja ma kandideerisin absoluutselt igale poole, üks õhtu kodus olles helistas mulle praktikakoha personalijuht ja ütles, et ma oli Eesti Energiasse kandideerinud, ta ütles, et  seda kohta ta pakkuda ei saa aga varsti avatakse mingi uus värk ja ta palus, et ma saadaksin talle oma CV. Uuris, kas ma olen Tallinnas. Saatsin talle oma CV, töötasin samal ajal hotellis edasi. Mulle helistati mitu mitu korda aga ma olin tööl lõpuks saadeti meil mida ma nägin, öeldi, et mind on keeruline abada, aga kutsuti tööle, või noh, vestlusele. Seal oli mitu vooru, saad aru kolm vooru, grupitööd ja vestlused . Ja viimane oli vestlus oli ühe naisega, kellega me rääkisime hoopis teistest teemadest. Me rääkisime elust ja olust ja üllatuslikult saingi tööle. Ja siis seal ma olen õppinud teismoodi asja. Seal ei ole loovusega midagi psitmist, seal on juhendid, juhendid, juhendid juhendid, protsessid ja dokumendid. Ja seal ma olen õppinud sellist tähtsat tööd tegema. Ja see mulle tegelikult meeldib. Ja seal ma olen õppinud distsipliini, ma pole varem E-R kontoris töötanud kaheksast viieni ja ma pole sellega harjunud, enam oma asju üldse teha ei saa. Aga ma usun, et sealt ma veel kuhugile lähen. Ja nüüd mul on tulnud tunne sisse, et see ei ole enam see, mida ma tahan. Ja ma tunnen, et ma olen valvel. Ma lähen hommikul tööle ja vaatan esimese asjana võtan uued meilid ära, kui midagi kiiret pole, võtan andmebaasi ja vaatan siseveebist vabu töökohti. Iga hommik. Seal oli üks juhatuse assistendi töökoht. Aga ma ei julgenud kandideerida, sest seal oli see Mees, sa tead. Ma kartsin , et saan selle koha, sest mul on kõik eeldused täidetud. Ja nüüd ma hoian koguaeg silmad lahti. Ja jälle on mingi inimene mängus. Ja nii ongi ka see Ingmar Tartus aitas mind, käisime palju väljas ja ta on viinud mind muusikuteni. Mul võib neist veel kasu olla ja me saame hästi läbi. Ja samamoodi on minu ellu tulnud sport ja seeläbi uued tutvused. Iial ei tea kuhu need tutvused viivad. Juhtiv mõte minu õppimis ja arenguvõimes ongi inimesed, ma ei oleks elusees seda julget otsust teinud ja Tartusse kolinud, kui ei oleks U-d. Ja tegelikult sama Tartuga, Teispidi ma mõtlen, et kui poleks A-d, äkki ma oleks kohe teinud õige otsuse ja läinud kutsehariduskeskusesse rätsep-stilistiks õppima. Aga ma ei julenud minna, ma nii selgelt mäletan, et ma mõtlesin „mida Ingmar mõtleb, et nii lame eit olengi, kuytsekas!“. Mul oli nii suur tahtmine minna tema juurde Tartusse mõtlesin ui äge meil saab olema ja kuidas see on kui ta mulle koguaeg helistab. Aga see ei teinud mulle head, see ei olnud see mida ma tahtsin. Ja siis sai see aeg otsa, tuli teine inimene ja muudatused. Ja ma ei tea, kas Tartus oleks mul nii hästi läinud kui Tallinnas. Mul on hea töökoht, loodud tugevad tutvused ja mul on nagu see ka, et ma olen suur latatara ma jään alati silma. See suur suu viib mind ka inimestega kokku. Ja vaata, praegu neist ei ole kasu, aga varsti võib-olla on, iial ei tea. Praegu ma arendan ennast iseseisvalt, kuna ma kooli ei saanud minna, siis võib-olla peangi midagi ette võtma. Kooli ei saanud, töölt ära tulla ei saa. Ma pean midagi tegema, et ma saaks need kaks asja ühendada. Kodus ma üritan teha nii, et rohkem inimesi leiaks tee mu blogini. Et midagi praktilist. A`la kaunistage oma kodu nii või õmmelge pluus naa, et anda ideid. Palju on mõtteid aga vähe aega, et neid teostada. Aga see pauk, see suur emotsionaalne pauk, kus ma sain aru, et ma ei saa seal koolis käia töökõrvalt äratas mu ellu, sesmõttes et ma sain aru, et nii asjad ei käi, et nii lihtne ongi. Ma sain aru, et iseenesest miski ei tule. Mugavus on see, mis hoiab meid kinni. Kui mugavus kaob ära, siis see alati raputab mind. Ennast peabki aegajalt üles raputama, ainult nii saab edasi ja ennast edasi suunata. Maiteagi rohkem nagu, rohkem ei ole vist midagi. Veel. Siin lõppeb ära, teeme kahe aasta pärast uue kokkuvõtte.

Analüüs:
Intervjuust jäi arusaam, et T-le meeldib ennast ise juhtida, ta soovib olla juhipositsioonis, kuid samas adub, et teda mõjutab tugevasti ka väliskeskkond ja teised inimesed. Siiski pürgib ta autonoomsuse poole.
Intervjuu alguses oli tajutav, et T oli enam-vähem plaani paika pannud, mida ta mulle rääkida soovib (olin teema eelmisel päeval lahti selgitanud), kuid mida pikemaks läks vestlus, seda vabamaks muutus ta oma sõnastuses. Kui ta muutus vabaks, suutis ta ennast ise analüüsida, üllatudes ka ise oma sõnade peale.
Seda, et T on sihikindel teadsin ma ka varem, aga minu meelest joonistub see intervjuu tekstist veel eriti hästi välja. Ta on võimeline tegema siht silme ees tööd, mis talle ei meeldi ja elama elukohas, mida ta koduks ei pea, vaid seepärast, et soovib kuhugi edasi pürgida. Kui saavutatu on end ammendanud, hakkab ta ise teadlikult valima endale uusi sihte.
Asjaolu, et T liigub elus edasi läbi suurte kaotuste ("paukude" nagu ta ise sõnastab) tuli talle eneselegi üllatavana.
Jällegi üks väga huvitav ülesanne- olen rahul, et viisin selle läbi isikuga, keda tunnen juba sisuliselt terve elu, kuna tunnen, et sain T mõttekäikudest ning tegude tagamaadest pisut rohkem aru. Minu jaoks on ta alati olnud pea ees tulle jooksja aga inntervjuust järeldades on ta tegelikult iga oma sammu põhjalikult kaalunud ning peidus hoidnud, et see järsku edukalt teostada.