ENESEANALÜÜS & ÕPIPÄEVIK

Eneseanalüüs

Huvitaval kombel ma tunnen, et olen ainuüksi nende kolme kuuga, mil olen õppinud andragoogikat, selles valdkonnas tugevalt edasi arenenud. Minu suhtumine õppimisse on muutunud - ma ei tee seda õppejõu, vaid iseenda jaoks. Ma ei sõltu oma hinnetest, nagu see oli gümnaasiumi järgselt  kõrgharidust omandades, kui kõige olulisem oli HINNE, mitte arusaamine.Nüüd huvitab mind arusaamine ja areng ning hinne on lihtsalt täht või number, millega õppejõud mu sooritust, tuginedes õppekorralduse eeskirjade, hindab. 

Olgugi, et minu viimasest õppeperioodist ei ole kaua möödas (omandasin kõrghariduse 2011) oli mul siiski üsna raske häälestada end uuesti õppimislainele. Siinkohal tooksingi välja eneseanalüüsi käigus välja tulnud asjaolu: mul puudub igasugune õpiharjumus ja struktureeritus oma õpitegevustes, mistõttu jäävad olulised tegevused tihtipeale viimasele minutile ning on lohakad. Enamasti, õpiprotsessis, ma ei tunnista seda endale, sest tegelikkuses ju alati tegelen millegiga: loen õppematerjale, otsin raamatukogust haakuvat kirjandust, kuid mu tegevustel puudub kindel struktuur ja plaan või ajakava, mille abil on tulemuseni võimalik kiiremini ja kindlamalt jõuda. Ma pean endale veelkord ja põhjalikult selgeks tegema subjektsuse temaatika. Olen kindel, et minus on tugev motivatsioon õppida, kuid vajaka jääb tõhusast enesejuhtimisest ning eesmärgistamisest.

Samas tunnen, et suudan julgemalt toeatada oma praktikante töös. Hiljutise kogemuse raames üritasin praktikantide peal rakendada põhimõtet praktikanti lahendusteni suunata, mitte anda talle koheselt lahendused kätte. Minu töökohal on senine praktikantide juhendamine näinud välja nii, et kirjalike dokumentide koostamise eelselt on juhendaja andnud praktikandile ette stampnäidise, mille alusel on praktikandid koostanud uue dokumendi, sellesse ise sügavalt süüvimata ehk praktiliselt loomata võimalust õpitavast tõeliselt aru saada. Seekord muutsin oma taktikat. Ma olin teadlik, et praktikantidel on erialased teadmised ning mina pean nendesse süstima ainult enesekindlust ja julgust. Seekord andsin praktikantidele tühjad dokumendiblangid, millele mõlemad juhendatavad suutsid julgustamise ja juhendamise abil luua täiesti adekvaatsed ja seaduslikud dokumendid. Samalaadselt innustades ja toetades täitsid praktikandid kõik praktikaväljundid. Kui ma esialgu siiski kartsin, et minu juhendatavad võivad tunda, et neid koheldakse teiste sama asutuse praktikantidega ebavõrdselt, sündis hoopis vastupidine: mõlemad juhendatavad tõid minu juhendamisstiili tagasisideküsimustikus just positiivsena välja. Nädalake tagasi teavitas üks praktikantidest lausa, et sai praktika kaitsmise eest 98 punkti ning tänas selle saavutuse eest ka mind. Nüüd, olles näinud täiskasvanu toetamise positiivset mõju, ei suuda ma loodetavasti enam vanadele radadele tagasi pöörduda.



Õpipäevik

Nagu eneseanalüüsis välja toodud, ei koostanud ma enesele eraldiseisvat õpipäevikut, kus oleksid kajastatud eesmärgid ja tähtajad, mis endale seadnud olen. Õpingutes lähtusin üldiselt õppejõu poolt sätestatud tähtaegadest ja ülesannetest. Ka kasutatavad materjalid olid peamiselt samad, mida soovitas lugeda õppejõud, või mis kajastusid õppeprogrammis.

Õpimapi koostamise kõige kriitilisemaks ajaks kujunes tähtajale eelnenud nädal. Ausaltöeldes ei julenud ma protsessi alustada septembris, kui ülesanne meile esitati, kuna sel ajal olid minu teadmised andragoogikast ja selle põhimõistetest nullilähedased.

Küll aga pidasin ma hooti õpipäevikut selles mõistes, et kirjutasin üles, mida ma tundsin õppeprotsessi käigus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et läbisin 3 faasi: 1. segadus - mitte midagi ei saanud aru! Mis keeles need inimesed räägivad? Eneseareng? subjektsus? Miks nii palju erinevaid teooriaid? 2. eufooria - Vau, selles filmis on ju puhtalt kohanemisega seotud - me just õppisime seda loengus- selline reaktsioon oli igale filmile/raamatule/tegevusele, millega kokku puutusin, heureka hetked. 3. Harvad arusaamishetked - kui ma tõepoolest sain aru teooria ja reaalsuse omavahelistest seostest.